Mustad mõtted.

Ta oli jälle üksi. Jälle siin järve juures, kus ta mustad mõtted ette trügisid ning teistele ruumi ei jätnud. Lupyle küll meeldis seltsida ning olla tuttavatega, kuid täna tundis ta, et tahab olla üksi. Käpad kandsid ta juba siia järve juurde. Lupy lihtsalt heitis pikali ning mõlgutas mõtteid. Ta oli alati arvanud, et kui ta saab beetaks või vähemalt deltaks, on ta superõnnelik. Kuid nüüd tundis ta kohutavat koormat enda peal. Sunrisega polnud küll midagi juhtunud, kuid siiski... ta polnud kunagi kandnud niivõrd suurt vastutust. Õdedest oli ta keskmine, ning vanem õde tahtis olla boss ning väiksema eest ja ka Lupy eest hoolitseda, seega polnud Lupyl ju midagi viga. Kuid nüüd oli ta lahkunud, täiskasvanueas oma perest, mitte kunagi kandnud tõelist vastutust...
Kusagil krabistas hiir, kuid Lupy jäi oma kohale ning sulges juba oma silmadki.